Hei hei...

... ka minu poolt:)





Kui Katre siin paar postitust tagasi otsustas minu üllatuseks oma filosoofilised mõtted üheks kirjatükiks koondada (me kõik teadagi oleme kursis, et talle meeldib üle kõige rääkida mitte kirjutada), siis mõtlesin, et võiks ka ju midagi kirjutada. Jah, rääkida ta talle meeldib ja terve eelmine nädal oli tal eriline lobapidamatus. Õnneks on Kitty-Cati õnnistatud mõistusega, nii et lausa lust on ajudega blondiini kuulata :D





Nii, nagu ta kirjutas juba, eile oli meil mäng. Õhtul olid kõik muidugi mega rõõmsad ja nii me siis istusime meie majas ja rääkisime kokku vist 5 tundi. Jutt oli nii põnev, et enamik unustasid isegi tekstimise ära:D


Tiff tuli hää poindiga välja: "White girls dont get hyped in games"(ma ei tea, kuidas seda eesti keelde tõlkida, aga point on selles, et valged tüdrukud ei näita eriti emotsioone mängus). Täitsa õige tegelikult juu. Eks me jääme mängudes ikka kuidagi tasaseks ja eriline bravuuritsemine jätab pigem ülbe mulje, vähemalt meie enda arust. Musti tüdrukuid lihtsalt see ei huvita ja nad teevad üldse, mida heaks arvavad. Ja eks see oleks natsa naljakas ka siin, kui tuleb mingi valge tüdruk ja hakkab seal "hüppama" keset tumedanahalisi mängukaaslasi. Ma ei tea, aga küllap valged ongi siis rohkem säänsed vaoshoitumad ja naudivad kordaminekuid endakeskis. Tiff ja teised meil ikka mängudes kogu aeg karjuvad, löövad käega vastu rinda ja lauapalli krabades lisavad tihti juurde "Give me this shit". Kui me korvi viskame tulevad löövad patsu ja ütlevad midagi kiitvat. Aga ega nad halvasti ka ei karda öelda ja see käib ikka jube närvidele. Eestlasele kohaselt ja viisaka inimesena ega ma ei taha midagi halba ka vastu öelda ja lihtsalt ise mõtlen, et on ikka ajudeta puupead :D


Üks võrkpallivõistkonnast, Symone, rääkis, et ta tiim küll nii vabalt ei suhtle. Seal on muideks kõik valged. Neil pidi nii olema, et muidu ollakse parimad sõbrad, aga selja taga "loobitakse nugadega". Meil ikka nii, et kui on probleem, siis ütled välja või siis lihtsalt hoiad eemale. Õnneks mängudes oleme kõik ühe eesmärgi eest väljas. Ja hää, et nad kõiki meid mega omaks võtnud. Tegelkult ongi vist nii, et ega mustadele nahavärv ei loe, nad tihti sõbralikumad kui valged. Kogu see rassismi värk ikka valgete pärusmaa.





Täna oli siis suurejooneline SUPER BOWL PARTY. See tähendab siis palju süüa, ameerika jalgpall ja pidu terve võistkonnaga. Mega lahe oli. See aasta olid finaalis Coats ja Saints. Enamik oli Saintsi poolt, kes ka võitis(Katre ka). Ma liitusin lihtsalt huvi tõttu vähemusega, kuna tegelikult ütleme nii, et ega ma sellest mängust palju ei jaga ja mind see eriti ei köida ka. Nagu Kitty ütles, et selles pole ju ajusid vajagi. Eks me siis elasime megalt kaasa ja arvatavasti pool Floridat kuulis, kuidas Palm Beachi kossutüdrukud lõugasid ja laulsid.





See aasta peeti NFL finaal, Super Bowl, Maiamis muideks. See on ameeriklastele umbes nii suur püha kui 4. Juuli. Ma usun, et see umbes 5 korda suurema tähtsusega kui NBA finaal.





Varsit hakkab VANCOUVERI olümpia. Paljud hääd võistlused on aga kavas meie trenni ajal, nii et mu lemmik, lumelauakross, jääb vist nägemata. Aga pole hullu, kuna kui me tahame Statele jõuda, siis peame järgmised 3 mängu võitma. Loodame kõige paremat ja pöidlad pihku. Meie kasuks räägib see, et meil päris ühtlane võistkond õnneks. Kuigi ikka äge, et saame võib-olla edasi, siis hooaja lõpust ka juba ära ei ütleks. Siis saab ikka natuke ringi ka juba käia ja lihtsalt kõike nautida. Plaanime Märtsis Maiamisse minna ja Aprillis Bahamale.



Ilmad on meil siin praegu mega ilusad. 22 kraadi, päike paistab ja mõnus külm tuul ka.

Ok, ma pean minema, Katre juba magab siin iluund.
Kallistame teid kõiki sääl Eestimaal, olge tublid ja nautige lund:)
Triin