How unhuman can you be??

Esmaspäeval lõppes meie üliraske trenn umbes nii pooletunnise loenguga. Tõeline motivatsiooni kõne: oleme siin kui üks võistkond, iga ühe eksimus tähendab terve võistkonna alt vedamist ja mitte kunagi ei ole asi isiklik.
Õnneks ei mind ega Katret see eriti ei puudutanud. Ja eriti ei puudutagi, kuna treener lubas, et teisi ta ei karista.
Asi oli siis selles, et nii 7 tüdrukut lasid paar loengut üle, et varem koju minna. Kui sa pead sõitma nii 10 tundi kuhugi teise osariiki, siis see on igati mõistetav, meie arust vähemalt. Aga treener sai muidugi ülivihaseks. Nii et ta pani teised tüdrukud jooksma. See nädal iga päev on neil 7mel individuaalne conditioning. Niisiis, eile:

1.) Pidid nad jooksma 15 saali ringi ja kuna üks neiu näitas attitude ja sörkis terve aja, siis treener muidugi läks veelgi rohkem närvi.
2.) Pidid nad küljejoonte vahel tegema 8 spurti, 30 sekundiga. Siis kohe otsa 25 kätekõverdust ja jälle 30. sekundiga 8 otsa. Ja jälle 25 kätekõverdust. Siis said puhkust ja nii kokku 5 korda.
3.) Järgnevalt tegid jälle midagi mega hullu, aga ma ei mäleta üksikasjalikult mida:)
4.) Siis tegid 8 sprinti üle välja ja tagasi tulid kaitse asendis.
5.) Ning siis jälle 15 ringi.
6.) Ja lõpuks tegid power kätekõverdusi, aja peale

Ja kõigele lisaks on neil iga päev Study Hall nii 2 tundi. See on tõesti sama, mis conditioning ja pärast meie õhtust saalitrenni(mis pole just kergemate killast, kuna me saime enne just 5 vaba päeva) olid nad kõik mega väsinud. Meie Katrega pigem jookseks Tallinnast Änarile, kui teeks neid spurte, aga tegelikult tundub, et ameeriklased on sellise asjaga harjunud. Minu arvates, aga ei saa rohkem ebainimlik olla kui meie treener. Me kõik oleme siin ju täiskasvanud ja paari tunni ülelaskmine pole just sajandi suurim kuritegu. Kõige hullem aga selle juures on see, et ta veel ei tea, kas ta laseb neil nädalavahetusel mängida. Enamik tüdrukuid on aga sophomoreid ja neile on need mängud hooaja tähtsamad: Shoot-out, kuhu tulevad kõik skaudid. Nii et see on võimalus neil võimalus saada junior aastaks kuhugile kooli kirja. Ja muidugi Krystaly rääkis, et treeneri usaldust on jubedalt raske tagasi võita.

Reedel mängme muideks Florida paremuselt teise võistkonnaga, kes võitsid ühte võistkonda 70nega, kellega me jäime viiki. Nii et ausalt öelda, on mul juba liblikad kõhus veits.

Muideks, avastasime Katrega üpris huvitava jalgpalliliiga - LINGEIRE FOOTBALL LEAGUE e Pesuameerikajalgpalli. Point on siis selles, et selles liigas mängivad ainult naised ja muidugimõista mängivad nad pesus. Üle Ameerika on nii umbes 10 võistkonda ja me tahaks vähemalt üht mängu ikka vaatama minna. Huvitav on see, et tegelikkuses on nad nagu professionaalsed sportlased ja mängivad ikka ihu ja hingega kuni veri väljas.

www.lflus.com

Otsustasime, Katrega ühe järgie semestri tunni ka ära muuta. Mul oli muidu Microcomputer(või midagi sellist väheolulist) ja Katre oli Political Science(ta otsustas, et liiga targaks pole mõtet saada) ja me tahame mõlemad võtta Interpersonal Communicatoni, mis parandaks veelgi meie inglise keelt. Sääne suhtlustund.

Plaanime juba Katre sünnipäeva siin. 20 on suur vanus, pool 40st:) Aga kuna 26ndast, kuni 2. Jaanuarini me eriti vabu päevi ei saa, on suht jama. Aga ega pidu see eest tulemata ei jää :D

btw Sooja on meil siin 28 kraadi aga ilm pärs tuuline

Olge mõnusad:)
Triin&Katre